Ana səhifə

Ronk corvus corax [korvus ko: raks] Nimed: kaaren, karp, kronk, valge lind. Tunnused


Yüklə 51.05 Kb.
tarix09.05.2016
ölçüsü51.05 Kb.
RONK

Corvus corax [korvus ko:raks]
Nimed: kaaren, karp, kronk, valge lind.

Tunnused: Väga suur, musta sulestiku ja musta nokaga, pika kiilukujulise saba ja pikkade tiibadega vareslane. Väljend „ronkmust“ ütleb juba, et rongast mustemat lindu polegi. Mustad on isegi tema silm, nokk ja jalad. Kui vanalinnud on kaetud päikeses helkiva metalliläikega, siis noorlindudel läige puudub.

Pikkus: 65-70 cm, kaal: 1-1,2 kg.

Pesa: suur okstest ja risust ehitis puuladvas või kõrgraja­tistel; muneb märtsi algul 5-6 rohekat pruunikirjalist muna.

Elupaik: pesitseb metsades, toitu otsib nii avamaastikul kui kõnnumaadelt.

Toit: kõigesööja - raiped, jäätmed, linnumunad ja -pojad.

Kõikjal Eestis aastaringselt.


Ei ronga välimus, kombed ega hääl jäta inimesi külmaks - see on suur ja häälekas must vareslane, kelle sulestik päikese käes sinakalt küütleb. Teda võib ehk segi ajada vaid tunduvalt väiksema kün­nivaresega. Lahtistel tiibadel liueldes meenutab ta aga hoopiski mõnda röövlindu. Linnades kohtab ronka harva. Pesitsemisajal on see liik seo­tud metsadega, kuid on nüüd­seks jõudnud juba ka suure­matele laidudele ja saartele, sügisel ja talvel otsivad ron­gaseltsingud toitu avamaas­tikult, mittepesitsevate ron­kade seltsinguid näeb ava­maastikul ka kevadel ja suvel.

Rongad lähevad paari kogu eluks ja aja jooksul saavad nad teineteist paarilistena tundma ning arendavad nii häälikulise kui ka poosidega suhtluskeele, mis on neile ainuomane. Teised linnuliigid kasutavad stereotüüpsemaid, paindu­matuid käitumismalle. Teine ronga taibukuse võimas näide on tema mängu kaheldamatu mahukus. Linnud näivad tihti „rõõmustlevat“ õhuakrobaatikat esitades, keerates lennul üle oma selja, sööstes teineteise poole ja „kukkudes“ maapinna suunas.

Ta on kodumetsa varajaseim pesitseja. Juba veebruaris algab ta pulmalend, süsimusta linnu mäng talvise taeva all. Põhjatus taeva sügavuses vihtleb isalind, kellele läheneb ta armunud kaasa. Kordu­valt üles-alla lennates, uhkete lennupoognatega külgsuunas manöö­verdades, püüavad linnud teineteisele läheneda, kaovad kord kõr­gete pilverüngaste juurde, laskuvad siis alla männilatvade lähedusse, tõusevad uuesti ning kostab hüüe „klong-klong!“ - kevad on saa­bunud!

Tavaline ronga häälitsus on aga „knonk-krronk!“, millest on tule­nenud ka linnu nimi.

Märtsi esimestel päevadel, kui talvesilm muutub vesiseks, on rongad pesaehitamisega juba kibedasti ametis. Võimaluse korral pesitseb ronk kõrgetel kaljudel, kuid nende puu­dumisel teeb ta oma pesa kõr­geima männi otsa. Pesa ehitab rongapaar peenikestest okstest ja raagudest ning voo­derdab pehme materjaliga. Seda tööd tehakse hoolega ja hästi. Pesa on kaarnapaaril koduks mitu aastat järgemööda. Varsti on pesa valmis ja rongaema paneb sinna oma esimese muna. Muna on rohekashall tumepruunide laikudega. Kevadise pööripäeva paiku, kui kõik kohad on alles lund täis ning öösel paugub pakane, on pesas juba 4-6 muna. Haudumine algab kohe esimese muna munemisega. Et muna pesas ära ei jahtuks ja pojad külma käes ei häviks, ei lahku emaronk kordagi pesalt. Toitu toob talle isaronk. Poegi toidab nii ema- kui ka isalind. Pojad lendavad pesast välja 5-6 nädala vanuselt. Pesitsusaegade vahel kü­lastab ronk ka inimasulaid, kus ta toitub toidujäätmetest ja raibetest. Eriti rannikul, kus suuri linde palju, on ronk tuntud pesarüüs­taja, kes riskib minna isegi kassi­kaku pesa kallale. Ning noored rongad jäävad hilissügiseni vanemate lähedusse, tulevad nendega koos metsast välja lagendikule, põllule, heinamaale, inimasulate lähedale, isegi linna. Tulevad sinna toitu otsima.

Ehkki rongaemadeks nimetatakse naisi, kes laste eest hoolt ei kanna, on vähe linnuliike, kes hoolitseksid oma poegade eest nii põhjalikult ja pikka aega kui rongad. Kuna ronkade elu sõltub paljus leidlikkusest ja nuti­kusest, on rongaemadel oma lastele tarvis õpetada rohkem kui teistel lindudel.

Ronk sööb kõike mis söödav ja kättesaadav, alates teradest, marja­dest, mugulatest ja lõpetades väiksemate loomadega, nagu jänese­pojad, hiired, linnud, kuid eriti olulisel kohal on ta toi­dulaual raiped. Ronga vara­jane pesitsusaeg on ajastatud niiviisi, et poegade koorumise ajaks sulaksid lume alt välja loomade-lindude jäänused. Terav ja tugev nokk ­võimaldab rongal ka surnud loomade luid purustada. Mer­erannikul, saartel ning järvede ääres on ronk kevadel ja suvel nuhtluseks seal pesit­sevatele lindudele, rüüstates nende pesi ja süües poegi.

Ronk suudab muuta oma käitumist vastavalt olukorrale. Nõnda näiteks püüab ta külma ilmaga katta oma mune ja poegi pehme pesavooderdisega, et neid soojas hoida. Vastupidi, väga kuuma ilmaga võib ta teha pesarajatise küljesse õhutusavad; ta võib, muide, tuua poegadele ka vett oma nokas ja võimaldada neile etteaimamatu supluse oma kõhusulgi märjaks kastes ja poegade peale laskudes. Toitu otsides on ta lihtsalt ammendamatu. Kui on tarvis, võib ronk olla ülimalt röövlinnulik, lennates madalal maapinnakohal, püüdmaks küülikuid või miskit muud. Teisal võib ta jahtida õhust putukaid või haarata puude otsast liblikaröövikuid.

Varem oli ronk vähesearvuline laanelind, kelle talvine eluspüsimine sõltus paljuski kiskjate metsa jäetud korjustest, inimasus­tuse juurde tuli ta haruharva. Tänapäeval jääb inimtege­vusest maha endisest rohkem jäätmeid. Ka rongad on tsiviliseerunud ja arvuka­maks muutunud - kui enne sõda arvati meil pesitsevat sadakond rongapaari, siis praegu võib nende arvukus ulatuda kuni viie tuhandeni.

Ronk on maailmas laialt levinud ning kõikide rahvaste hulgas, kelle asualal kaarnat kohata võib, on temaga seo­tud fantastilised uskumused. Nii nagu mujal Euroopas, peeti ka Eestis ronka hädade ja õnnetuste ettekuulutajaks. Kui kaaren koduõuele ilmus, oli see kindlaks märgiks, et Surm on läkitanud oma saadiku järjekordset ohvrit nõudma. Petteks tuli teda meelitada, sellest ka nimed - valge lind, hea lind, tark lind. Metsade sügavustes elav suur must lind oli muinasjuttudes ka nõidade alatine saatja, kes nende õlal istus ja neile tarka nõu andis.

Aaside peajumalal Odinil oli kaks ronka, Hugin ja Munin, kes lendasid kõikjal ringi ja tõid oma isandale teateid maailma sünd­mustest. Ronka ehk kaarnat on nimetatud nii surmalinnuks ja ka tarkuse kehastuseks. Kuna varem asustas ronk Eestis vaid süngeid metsalaani ja teda nähti harva, oli ta linnuks, kes sehkendas nõia­mooridega ja istus nende õlal.

Kaaren ehk ronk on rahvapärimuste järgi õnnetuste kuulutaja, len­dab ta kronksudes üle õue, tähendab see kellegi surma selles tares, lendab kaaren üle karja, varitseb hunt samas läheduses loomi. Karjased peavad siis kohe karjuma: „Ronk, ronk, ahjuhark, aja hunt mõisakarja!“ Siis hunt jookseb minema.

Kaarnakivi tõttu oli kaaren siiski inimeste õnnelind. Et endale kaarnakivi saada, pidi inimene enne väga palju vaeva nägema. Ta pidi võtma kaarnapesast munad ja need ära keetma ja siis pesasse tagasi panema, ilma et kaaren seda oleks märganud. Kaaren istub nüüd munade peol ja ootab, millal pojad munadest kooruvad. Kui nad ikka veel ei ilmu, lendab kaaren ülekaugete maade ja kaugete merede, kus leiab elustava imekivi – kaarnakivi, mille ta oma pessa toob ja mille mõjul nüüd pojad peatselt munadest kooruvad. Kui kaarnapoegadel on jõudnud juba suled kasvada, võtab inimene pesast kaarnakivi endale. See on nüüd inimese õnnekivi, mis hoiab teda kõigi haiguste ja õnnetuste eest ning avab talle kõik inimliku rõõmu ja õnne lätted.

Vanasti olnud rongal valged suled. Kui loomad Emajõge kaevanud, ei läinud ronk tööle, kartes oma ilusat kuube rikkuda. Vanataat võtnud siis ronga kinni ja kastnud tõrvatünni. Sellest saanud ronk endale mustad suled. Üks valge sulg on tal siiski veel tiiva sees, aga seda varjab ta hoolega, et keegi ei näeks. Kes ronga valge sule kätte saab, evib kogu maailma tarkuse ja hea läbisaamise kõigi inimestega.

Prantsusmaal muutusid õelad preestrid ennevanasti pärast surma ronkadeks, kurjadest nunnadest said varesed.

Kodustatud ronk võib oivaliselt matkida kana kaagutamist, pardi prääksumist, lapse naeru, koera urisemist, kuke kokotamist, kassi näugumist ning teisi hääli majas ja õues. Kodustada saab noort pesast võetud rongapoega. Vana ronka pole võimalik enam kodustada.

Teised „rääkijad“ linnud on ronga sugulased: hallvares, harakas, pasknäär ja kuldnokk. Rahvas nimetab neid linde rääkijateks, kuna nad kodustatult õpivad inimese juures mõnda sõna omamoodi hääl­dama, nagu teeb, seda papagoi. Metsas matkivad need linnud teiste lindude ja loomade häälitsusi.
HAKK

Corvus monedula [korvus mone:dula]
Nimed: kirikuhakk, naak.

Tunnused: varesest väiksem mustja sulestikuga lind, kellel kukla taga hall kaelus. Haljalas iseloomustati hakki nõnda: „Jäme pea otsas, must mantel seljas, hall rätt kaelas.“ Kerge metalliläikega ülemine osa on siiski tumedam kui tumehall alaosa ja hõbehall kukal. Linnul oleks nagu hall rätik pähe seotud (otsaesine on must). Haki tumeda sules­tiku taustal paistab hästi silma tema helehall silm.

Pikkus: 33-35 cm, kaal: 200-250 g

Pesa: risust pesa puuõõnsus­tes, korstnates või varemetes; muneb 4-7 rohekas-sinakat pruunikirjalist muna.

Elupaik: pesitseb parkides, kalmistutel ja hoonetes, toiduotsingul asulates ning põldudel.

Toit: mitmekesine nagu hall­varesel.

Kõikjal Eestis aastaringselt


Valdavalt elavad hakid inimasulate juures ning pesitsevad parkides, vareme­tes ja tornides. Elutsevad nad pesaõõnsustes. Eriti armas­tavad hakid kõrghooneid, ­juba ammustest aegadest on neid kirikuhakkideks hüü­tud. Tartus võtsid nad otse­kohe omaks Emajõe kaldale ehitatud „plasku“, mille klaa­sist pindadel näib ööbima lendavatel lindudel meeldi­vat oma peegelpilti imetleda. Pesa võidakse teha ka seest õõnsatesse kõrgepingepos­tidesse. Looduses pesitseb hakk vahel sega- ja leht­metsatukkades ja liivakivi­paljanditel. Hakid on äärmiselt seltsingulised. Enamik neist pesitseb kolooniates, ehkki mõnevõrra hajusates.

Pesaks kuhjavad hakid puuõõnsustesse, vareme­urgastesse, korstnatesse või ventilatsioonilõõridesse kokku nii looduslikku materjali kui ka kõikvõimalikku prahti, mida inimeste naab­rus pakub - oksi, paberi­tükke, kileribasid, rohtu, karvu ja muud kõlblikku. On nähtud, kuidas ha­kid tirivad villa isegi lammaste seljast. Hakid kasutavad üht ja sama pesa tavaliselt mitu aastat. Emashakk muneb mais 4-7 rohekat täpilist muna ning haub neid 18-20 päeva. Pojad omandavad lennuvõime 30-35 päeva pärast.

Hakid on lärmakad lin­nud. Haki häälitsus on temaga sageli seltsiva kün­nivarese madalast kraak­sumisest kergesti eristatav, terav ja kile „kjakk-kjakk“.

Hakid ei ole toidu suhtes pepsid, kuigi eelistavad või­maluse korral loomset valku - putukaid ja nende vast­seid, pisinärilisi, linnumune ja -poegi. Oma lühikese nokaga ei küündi hakid sügavale pinnasesse, nii et mõnikord järgnevad nad künnivarestele ja toimetavad mullapinnal, mida viimased on seganud. Linnahakid konku­reerivad palukeste pärast ka prügikastiinimestega.

Osa hakke on rändlinnud, kes oktoobris-­novembris lendavad Lääne-Euroopasse ja naa­sevad veebruaris-aprillis. Kuid Lõuna-Soomes, Baltimaades ja Skandinaavia lõunaosas pesitsevad hakid jäävad talveks paigale. Mõned autorid väidavad, et haki vanalinnud veedavad talve siinmail, kuid noored rändavad ära lõuna poole.

Oma kaasade suhtes on nad ülimalt armukadedad ja kui kaks lindu on olnud koos rohkem kui kuus kuud, ei lähe nad peaaegu kunagi lahku, või siis mitme tulemusteta pesitsuskatse järel. Sellist luhtumist võib kogeda enamik paare, ent üksikuks jäämise tagajärjed on igale hakile karmid – mõlemad sugupooled võivad kaotada oma pesakoha ja langeda seltsingust välja.

Hakkide kohta on räägitud mit­mesuguseid jutte. Norras, Inglis­maal ja Šveitsis arvati, et nende karjumine ennustab vihma, Saksa­maal ennustas see aga külma. Veel on arvatud, et nad ennustavat sõda ja isegi katku. Tema ladinakeelne nimi monedula tähendab muuseas „mündisööja“.

Hakk on linnalind, kelle kom­bed ja harjumused on elukohast mõjutatud. Sigtunas arvatakse, et hakid on munkade hinged. Kuna nad eluajal pidid oma kongis vaikima, siis teevad nad selle nüüd tasa.


HALLVARES

Corvus corone cornix [korvus korone ko:rniks]
Nimed: jaak, kaak, nonn, hall, hallivatimees.

Tunnused: kahevärviline lind, kelle pea, tiivad ja saba on mustad ning selg, päranipuala ja alaosa on hallid. Noorlinnud on veidi pruunikamad.

Ega valge vareski pole mingi eriti suur haruldus. Ka neid leidub. Bioloogid nimetavad seda albinismiks (ladina k. alba - valge). Valge sulestikuga on leitud peaaegu iga linnuliigi esinda­jaid. Põhjuseks on kilpnäärme ebanormaalne tegevus. Linnu sules­tikust, tema nahast ja silmade vikerkestast kaob pigment ja lind ongi oma värvi kaotanud. Albinism võib olla täielik või osaline. Esimesel juhul on lind üleni valge, silmad punased. Osalise albinismi korral on osa sulgi valged, osa loomulikku värvi, jalad ja nokk valged või loomulikust heledamad, silmad loomulikud. Valgeid liigivendi ei sallita, vaid nokitakse ja kihutatakse minema. Sellest on tulnud rahva seos käibelolev ütlus: „Sa oled nagu valge vares teiste seas,“ s. t. sa ei sobi teistega. sind ei sallita hästi.



Pikkus: 46-47 cm, kaal: 0,5 kg

Pesa: okstest ja risust pesa puuvõras; muneb 3-6 rohelise põhitooniga pruunikirjut muna. Elupaik: pesitseb igat tüüpi puistutes, kuid väldib suuri metsi, toitu otsib avamaastikult.

Toit: kõigesööja - jäätmed, raiped, linnumunad ja -pojad.

Kõikjal Eestis aastaringselt.


Hallvares on kahtlemata Eesti levinumaid ja tuntu­maid linnuliike, kelle halli­valimehe välimus jätab vähe võimalusi valeks määran­guks. Tema kraaksumine on mõnevõrra sarnane künni­varese vaakumisega, kuid on sellest siiski märksa räme­dam - just nagu vannuks rahvalaulu vaga linnukene kurja. Harva võib kevadtalvi­ti kuulda ka hallvarese päris­laulu, mis on kontrastina tema tavapärasele kraak­sumisele tõepoolest vaikne ja harras sidin.

Hallvares pesitseb Eestis peaaegu kõikjal ning väldib vaid paksemaid metsi. Aega­de jooksul üha arvukamaks muutunud linnuliik on õppin­ud lõikama kasu inimese naabrusest. Nii kasvavad prü­gilad, õuenurga komposti­hunnikud, karusloomafarmid kui ka liikluses hukkuvad imetajad ja linnud on soosin­ud hallvarese võidukäiku. Kõige meelsamini valib hall­vares siiski veel pesapaigaks põldudevahelise väikese met­satuka, kuid on sage pesitseja ka linnades ja asulates ning rannikul ja laidudel. Võima­luse korral on pesa hästi pei­detud kõrgele puulatva. Laiu mõnusas rahus võivad hall­varesed teha pesa ka põõsas­tele või kivihunnikutele.

Varesepesa on keerukas rajatis, mis on tehtud mitmekihilisena: välimine, alt vaadates nagu risuhunnik puu otsas, suurtest okstest segamini mulla ja lehtedega, õhem seesmine kiht on pehmest ainesest vooderdis. Pesamaterjaliks kõlba­vad oksad, sammal, paberitükid, kaltsud, karvad ja vill - kõik, mis ümberringi vedeleb. Pesa peab olema tugev ja paindlik. Ta paikneb puu ladvapoolsetel okstel ja ei tohi alla kukkuda, kui tuul lõõtsub. Pesa ehitamiseks murrab vares puudelt oksi. Lind pesitseb tavaliselt aprillis, pesas 4-6 rohekat pruunitäpilist muna. Väga harva jäetakse pesa üksi. Üks lindudest on ikka kodus.

Varesed on head vanemad. Pesa ehitamine on isa- ja emalinnu ühine mure ja töö. Samuti poegade söötmine ja nende hooldamine. Ka haudumine toimub vaheldumisi. Paari-kolme nädala pärast on poegadel suled seljas ja mai algul munadest koorunud pojad lendavad juuni algul pesast välja. Algab poegade kool, kõigepealt lennuõppused.

Mõne päeva pärast, kui lendamiseks juba vilumusi, minnakse juba kaugemale pesapuust, kuid ikka isa- ja emalinnuga koos. Kuni sügiseni elab kogu pere koos, siis lähevad pojad vanematest lahku. Mõned noorukid jäävad oma vanemate territooriumile terveks esimeseks elutalveks, enne kui peavad maitsma ümber kaudse maailma karmust.

Pesitsusajal maksavad paljud linnud terasele hall­varesele munade ja poegade näol rasket lõivu. Paljud kur­vitsalised ja partlased ei asu ettevaatusest üldse pesitsema neile aladele, kus kasvab kõr­gemaid puid, mille otsas on varestel mugav istuda ja lin­dude askeldustel silma peal hoida. Aga valvamiseks kõl­bavad ka aiapostid ja suure­mad kivid. Hallvaresed on hea mälu ja tähelepanuga linnud. Pruugib neid ainult korraks püssist tulistada ja nad tunnevad järgmisel korral kohe. kui püssiga neile lähened. Kui oled aga lihtsa kepiga ja sellega neid sihid, siis naeravad nad sind välja. Püssimehed teavad väga hästi, et koduümbruses saab vareseid tabada vaid paar-kolm päeva, siis tunnevad linnud juba hästi, kui kaugele püss võtab. Püssiga inimest nähes tõusevad nad kohe lendu ja laskuvad siis rahulikult väljaspool laskekaugust puude otsa, kus jälgivad tähele­panelikult püssimehe iga liigutust.

Varesed peavad ülihästi meeles inimesi nende näo, kuju, aga eriti riiete järgi, peamiselt neid, kes vareseid tülitavad ja neile kurja teevad.

Hallvaresed tunnevad juba kaugelt oma vaenlast ja tasuvad talle kätte igal võimalikul juhul. Tavaliselt tungivad kassikakud ja rätsid öösel varestele kallale. Aga kui varesed peaksid päeval kassikakku või rätsi kusagil märkama, tõstavad nad õudset kisa, lendavad igalt poolt hulganisti kokku ja peksavad kulli halastamatult vaeseomaks või koguni surnuks.

Kanakulli nähes tõstavad nad samuti kisa. Igalt poolt lendab neid nüüd kokku. Algab ühine pealetung, mida tehakse suure ettevaatu­sega, et ennast mitte lasta tabada kulli surmavast löögist. Juhtub ka seda, et varesed päästavad väikese linnu kulli küüsist, löövad tormijooksul kanakulli hoopis minema veel siis, kui kull on juba oma saaklindu küüniste vahele haaramas.

Oma haigete või haavatute seltsimeeste vastu osutavad hallvaresed suurt abivalmidust. Oli juhtum, et kütt emavarese tiiva läbi laskis ja see enam lennata ei saanud. Isavares jäi aga emavarese juurde. Varsti ilmus sinna ka teisi vareseid, nad kraaksusid iga päev tema ümber nagu lohutuseks, kuni haavatud tiib paranes ja ta jälle lennata võis.

Varesed on paiga- ja hulgu­linnud. Sügise poole koonduvad hallvaresed suurtesse parve­desse ning külastavad ühes­koos põlde, prahipaiku ja jäätmaid. Vaatamata aasta­ringsele nähtavale kohal­olule, on hallvares siiski rändlind ja talvised parved koosnevad peamiselt siia põhja poolt saabunud noor­lindudest, kuna vanad hall­varesepaarid jäävad enamasti ka talveks truuks oma pesitsusterritooriumile.

Amblast on kirja pandud ilus ju­tuke lindude kohta.

Teder küsinud kord varese käest: „Kust see tuleb, et sina võid küla väravasammastel ja katustel kraaksuda, aga sind ometigi maha ei lasta? Mina elan küll metsas, kuid meid lastakse tihti maha!“ Vares kostnud: „Peavad aga sil­mad ees ja taga olema“.

Varese lend on jõuline. Pole aga õige, et vares igal pool julgelt võis istuda ja püssi eest pääses - minevikus maksti tema jalgade pealt lausa preemiat. Sellest ajast on pärit ka linnu äärmine umbusklikkus ini­meste suhtes.

Vares on kõigesööja, kes sööb nii vilja kui marju, samuti raipeid, toidujäätmeid, hiiri, putu­kaid, linnupoegi ning koguni jänesepoegi ja madusid. Varesed kogunevad, nagu teisedki kohastumisvõimelised liigid, kohtadesse, kust midagi kergesti saada on, välistades mitmekesisuse. Nii toituvad mõned varesed piki mõõna­joont koorikloomadest ja teistest loomakestest, teised uitavad mööda põlde putukaid otsides ja veel mõned nopivad puu otsast pähkleid. Aga talvel tuleb ka inimasulate juurde, otsides õuest ja hoovist toidujäätmeid. Kevadel tungib koduõue peal kanapoegade kallale ja varastab kanapesast mune. Munade ärakandmine on tal tühine asi: ta lööb munale külje pealt ülanoka sisse ja kannab siis muna alanoka peal minema. Jõe- või järvekarbiga tuleb vares omamoodi toime. Ta loobib seda niikaua vastu kivi, kuni karbi kaaned purunevad ja ta nende vahelt maitsva suutäie kätte saab.

Varestel on märgatav territooriumide nappus, on konflikte ja pinget paariterritooriume hõlvavate ja mittepesitsevate salgaliikmete vahel. Kui mõni lind sureb, võib tema lesestunud kaasa olla mõne tunni jooksul minema aetud või leida endale uue kiindumusobjekti - ruumikitsikuse asi! Ründed vareste ja harakate vahel on ka ägedad ning kumbki liik häirib teist või varastab talt mune või pesapoegi.

Talvel on hallvaresel kombeks seltsielu. Tihti on nad päeval koos hakkidega, ööseks kogunevad nad omaette hulganisti metsatukka­desse, kust hommikul vara alustavad ümbruskonnas toidujahti. Neil on kindlad ööbimispaigad. Päeval tegutsevad nad vähemate salkadena või üksikult. Õhtuhämarikus kogunevad aga uuesti parvedesse ööbimi­seks. Nii on julgem ja seltsim. Kevadel - märtsikuus - parved lagunevad, sest algab pesitsemine.

Vareste hoogsast ja korduvast vaakumisest hiiesalus või tammikus ennustasid vanad eestlased sõda. Kui vares koputas toaseinale, tähendas see surma. Ja kui vares taluõues või lähedal koera moodi haukus, tähendas see peretütrele lapsesaamist või noorikule tuhuvoodit. Ka ilmaennustajana esines vares. Kraaksus ta talvepakasega järgemööda viiskorda, pidi varsti tulema kevade. Vihtlesid aga varesed jõe või järve ääres, tuli varsti vihma, soputasid või istusid nad talvel lumel, läks ilm varsti sulale, lendasid nad puude latva, tuli pakane, madalale okstele laskudes aga pehmed ilmad. Kisendasid varesed metsas, oli hunt kusagil nende läheduses.

Ennemuiste olnud vares inimene, aga varguse pärast muutnud Vanataat ta linnuks, kuid jätnud talle siiski kõneoskuse. Kord läinud vares koos harakaga endale naist kosima. Mõrsja küsinud, kas peig teda ka toita suudab. Vares näidanud viljakuhilatele ja tunnis­tanud, et need on kõik tema omad. Varsti hakatud aga kuhilaid põllult ära vedama. Seda nähes noorik karjuma: „Jaak! Jaak! Vili viiakse!“ Karjumist kuuldes kisendanud ka teised varesed: „Jaak! Jaak!“ Kuhilate viimine põllult kurvastanud vareseid niivõrd. et nad kaotanud kõnevõime hoopis ja oskavad tänapäeval ainult vaakuda.

Arvatakse, et varest saab isegi kodustada. Ta peab oma nime meeles ja tuleb kutse peale peremehe juurde. Õpib isegi mõnda sõna omamoodi hääl­dama, võib matkida koera haukumist, kassi näugumist, kanakaagu­tamist, pardi prääksumist ja muidki hääli.



KÜNNIVARES

Corvus frugilegus [korvus frugile:gus]
Nimed: mustvares, linnavares, Saksamaa vares, Venemaa vares, kroogas

Varasematel aegadel oli künnivares Eestis haruldane ja lokaalselt levinud, see peegeldub ka rahvapärastes nimetustes - peale nimede Saksamaa ja Venemaa vares kutsuti künnivareseid veel pesitsuskoloonia järgi­ näiteks Tuudi või Haeska varesed. Räägiti ka, et mustadeks varesteks pidavat saama rongapojad, keda vana ronk suurel reedel enne päikesetõusu jões risti­da ei jõua.



Tunnused: Iseloomulik on üleni läikivmust värvus ja paljas hall nahk noka ümber.

Pikkus: 46-47 cm, kaal: 300-350 g.

Pesa: pesitseb kolooniatena ­okstest ja risust pesad puulad­vas; muneb 3-6 rohelise taustaga pruunikirjut muna.

Elupaik: pesitseb parkides, toitu otsib põldudelt.

Toit: mullaselgrootud, seemned ja pehmed taimeosa Kõikjal Eestis märtsist novembrini, üksikud talvituvad.
Hästi tuntud musta-halli­kirjutest hallvarestest erineb künnivares läikiv­musta sulestiku ning korpas tüvikuga halli noka poolest, nokk on ka pikem ja peenem kui hallvaresel. Vanalindudel on noka ümber sulgedest vaba piirkond. Ta on hallvaresest väiksem, kuid tal on pikemad tiivad, ja ta lendab veidi kergemalt ja elegantsemalt kui vares. Sarnase sulestikuga ronk on künni­varesest märksa suurem. Sageli aetakse künnivareseid segi märksa väiksemate halli kaelusega hakkidega, kelle­ga nad meelsasti seltsivad. Künnivarese hääl on madalam ja mahe­dam kui hallvaresel, kuid seltsinguliselt tegutsevad lin­nud võivad üheskoos lüüa põrgulärmi.

Künnivaresed pesitsevad asulates suurte lärmakate kolooniatena. Nende kolooniate liikmed toituvad koos, ööbivad koos ning korrastavad end ja logelevad üheskoos. Enamik kolooniaid koosneb kuni umbes 25 paarist, kuid teatakse hästi ka tuhandepaarilisi ja Euroopa rekordiks on üks 16 OOO-paariline koloonia Ungaris.

Künnivares on rändlindu­dest esimesi kevadisi saabu­jaid, varasel kevadel tulevad üksikud linnud kohale juba veebruari lõpupäevadel.

Künnivares vajab üsna erilist elupaika. Ta toitub karjamaadel ja teistel lühikese rohuga kaetud pinnastel, kuid pesitsemiseks vajab ta kõrgeid puid - sellised kõrvutiasetsevad elupaigad on küllaltki ebatavalised. Teda on soodustanud inimese raadamistöö metsade kallal ja ta on praegu enamjaolt talumaastikuga seotud lind.

Naasnud talvi­tusaladelt, alustavad künni­varesed otsekohe oma kära­rikast ühiselu - esimesena saabuvad isaslinnud hõiva­vad koloonias pesakohad ning hakkavad neid valjult kraaksudes kaitsma. Okstest ja raagudest pesa, mis näeb hallvarese pesaga võrreldes mõnevõrra hõredam välja, ehitatakse kõrgele puudelatva­desse, tüvest eemale puu okstele. Ühel puul võib olla mitu kuni mitukümmend pesa, mida või­maluse korral igal kevadel renoveeritakse. Sama pesa tarvi­tatakse mitu aastat järjest. Ehitus­materjaliks kõlbavad oksad, sam­mal, muld, niin. Hoolimata künnivareste varastest askel­dustest koloonias, jõutakse munemiseni alles märtsis-aprillis - ­palju aega kulub pesaehitusele, mille käigus läheb aega nii pesamaterjali varasta­misele kaaslaste pesadest, lärmakale seltsielule kui ka oma pesa valvamisele.

Varajase pesitsusaja põhjuseks on, et pojad sõltuvad pinnaseselgrootutest, nagu vihma­ussidest ja mitmesugustest tõukudest, keda varakevadel on ohtralt, kuid kes hiljem muutuvad kuivema pinnasega raskemini leitavaiks.

Pojad kooruvad algul pal­jastena, mistõttu emaslind soojen­dab neid kaks nädalat. Esmalt toidab neid erandita isalind. Kuuvanuselt, mil künnivareste pojad on lennuvõimelised, hulguvad linnud suurte parvedena ringi, lüües sageli kampa hakkidega.

Künnivares sööb terasid, pehmeid taimeosi, putukaid ja nende vastseid ning pisinärilisi. Sageli sea­vad nad ennast sisse küpse­vatele viljapõldudele, kus tekitavad teri süües ja vilja tallates üsna parajat kahju. Ka teraviljakülvile kujutavad künnivaresed mõnevõrra ohtu, kuid samas on need linnud ühed tõhusamad naksurite vastsete ehk traat­usside hävitajad.


Kasutatud kirjandus

  • Dominic Couzens „Linnud“ /Euroopa linnuliikide täielik käsiraamat/ Varrak 2007

  • Carl-Fredrik Lundevall, Matsake Bergström „Põhjamaa linnud“ Varrak 2005

  • Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets „Eesti elusloodus“ /Kodumaa looduse teejuht/ Varrak 2005

  • Kustas Põldmaa „Kodumets“ Valgus 1975

  • Fred Jüssi „Linnuaabits“ AS Ajakirjade kirjastus 2007





Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©anasahife.org 2016
rəhbərliyinə müraciət